Tugiisikute lood VII

Motivatsiooniks oli soov midagi ära teha, kuidagi kasulik olla ning noori nii palju aidata, kui ta seda oskab ja suudab. Just seetõttu ongi Sandra alates 2014. aasta detsembrist olnud ühele 16 aastasele tüdrukule tugiisikuks.

„Esialgne arvamus tugiisikutööst oli kindlasti naiivsem. Ei oleks uskunud, et noorega kontakti leidmine nii raskeks kujuneb,“ ütleb Sandra nüüd juba kogenumalt. „Eelarvamusi ei olnud, ma ei ole selles mõttes endale illusioone loonud sellest tööst, kuid kindlasti on asju, mida tulevikus järgmiste tugilastega proovida ning mida vältida."

Inspiratsioon teistest inimestest enda ümber

RuaCrew ettevõtmistega kursis olemine on temasse iga päevaga aina rohkem positiivsust süstinud ja seda just RuaCrew meeskonna tõttu. „Inimesed, kes asja ajavad, teevad seda suure südame ning siira pühendumusega. See motiveerib ka ennast iga päev parem olema ja rohkem tegema ning jõudma.“

Sandra ütleb, et ta ei oodanud lapselt tänu, kuid kõige parem hetk oli see, et laps sai reaalselt ise ka aru, et nad tegid ära suure töö ja sellest oli talle kasu. „Kõige positiivseim hetk tugiisiku töös oli lapse siiras tänu temale pühendatud aja ning abi eest.“ Aega ja energiat oli vaja nii selleks, et last motiveerida kui ka kohtumiste ära jäämisest ise mitte heituda. „Kohtumiste mure lahendasime nii, et hakkasin lapse juures kodus käima aga motiveerimine ja õppimine olid natukene raskemad juba. Kui koos õppisime, siis oli kõik hästi aga kui laps pidi iseseisvalt ülesandeid tegema siis see nii hästi välja ei tulnud ja kiputi „unustama“,“ räägib Sandra nüüd. Tal endal oli väga raske näha, et nii finiši joone lähedal ehk 9. klassi lõpus laps lihtsalt loobub ja lööb käega ning tema ise ei saa sinna midagi parata või seda muuta.