Kujuteldav soo, täiest kõrist hüüdmine ja õues ringi jooksmine. Korralagedus või koostöö parandamine?

Ühes Harjumaa koolis otsustati kahes klassis lisaks tavapärastele ainetele tunniplaani lisada ka tunnid, kus klass saaks saaks töötada selle kallal, et üksteisega paremini läbi saada. Selle juures tuli neile appi MTÜ RuaCrew tiim. Eelmises lõigus mainitud soo mäng ehk ettemääratud ruudustikul raja leidmine ja selle läbimine niimoodi, et mitte ükski klassikaaslastest maha ei jää, võib olla päris raske väljakutse. Eriti siis, kui raja peal olijatel on silmad kinni ja nad saavad loota ainult klassikaaslaste nõuannetele ja abile ning kui iga valesti astutud samm tähendab nullist alustamist. See ajaks isegi täiskasvanute grupi endast välja ja üksteise peale pahaseks, rääkimata siis teismelistest.

„Sa oled eee... sul on... hmm..“

Esimesel kohtumisel anti 5. ja 6. klassi noortele eriti keerulisena tunduv ülesanne – üksteisele komplimentide tegemine. Negatiivsele ja vigadele tähelepanu juhtimine tuleb justkui loomulikult, aga millegi hea välja toomisega võib vägagi kergelt jänni jääda. Selleks, et veidi lihtsamalt läheks, oli kõigepealt vaja paberitükile kirjutatud komplimendid klassikaaslaste vahel ära jagada. Pärast jagamist oli võimalus lugeda, milliseid komplimente sulle endale jagati. Ja kuigi noored võisid proovida jätta muljet, et see neile eriti korda ei lähe, siis teistelt saadud positiivsed sõnad tõid ilmselgelt naeratuse näole ning paberilehtedel olevad komplimendid pandi tunni lõpus hoolikalt taskusse. Seejärel oli vaja enda kõrval seisjale midagi head ka välja öelda, mis oli ilmselgelt väga keeruline ja muidugi – kõige lõpus iseendale kompliment teha. Nii valjult, kui vähegi suudad!

Kas vaba teema on kuusepuu või rulapark?

Kui arvata, et internet on noorte loomingulisuse hävitanud, siis selle arvamuse kummutamiseks on vaja neile anda üks sõna ning lasta nad kooliruumist välja. Territooriumil telefoniga ringi tormates tehti väga originaalseid pilte. Sõna „aitamine“ ilustamiseks filmiti lühike videoklipp, kuidas üks õpilane kukub rularambil ja teised talle appi tulevad. „Füüsiline kiusamine“ tähendas reaalset madinat, „Pealtvaatajaks olemine“ andis hea võimaluse selfie teha ning

„Virtuaalne kiusamine“ leidis kohe tõestust, kui lavastatud pilt Facebooki laeti ja see loetud minutite jooksul like hakkas koguma. „Vaba teema“ võis tähendada nii kuuse, pilve kui ka tõukeratta pilte. Ning „Hobid“ andis hea võimaluse parklast enda tõukekas haarata ja sellega kiirelt paar trikki teha.

Piltide tegemine, karjumine, mängude mängimine ja „Sul on ilusad juuksed“ ütlemine ei tundu midagi, mis võiks lahendada ühe klassi pikaajalised probleemid. Kuid kiusamisega tegelemiseks ja ennetamiseks ei ole sageli vaja muud, kui andagi oskused lastele, kuidas märgata ja kuidas omavahel koostööd teha ning üksteist arvestada.

Viis kohtumist aitasid kindlasti kaasa sellele, et noored said enesekindlust juurde ja nad avastasid, et klassis on täitsa toredaid inimesi, kellega võib koos kasvõi kujuteldavast soost läbi minna: „Jess!“ Rada sai läbitud. Valjud rõõmuhüüded, plaksulöömine ning siis küsimus: „Kas  teeme veel?“

Tekst: Ene Sepp

Fotod: viimane foto - Elina Piirsalu; kuusk ja tõukeratas - noored