Kusagil Tonga saarel. Või Pranglil.
Käisin eelmisel reedel ühel konverentsil oma tööst rääkimas. Pausi ajal pakkus meile kohvi cateringimeeskond. Üks teenindaja tundus tuttav. Õnneks oli tal nimesilt rinnas. Nägin viimati seda poissi siis, kui ta polnud veel minu pikkunegi ja nüüd oli ta kaks pead minust pikem. Kõnetasin teda. Hetkelise segaduse järel tundis ta minu samuti ära ja ta nägu läks särama. Me kallistasime. Ta oli ilus! Sellised hetked annavad uue annuse jõudu seda tööd edasi teha! Iga laps loeb!
Saksa režissööri Florian Schewe Film „Kusagil Tonga saarel“jutustab sotsiaaltöötajast (meessoost!, mis Eestis on üsna haruldane), kes panustab töösse rohkem kui temalt oodatakse ning kasutab selleks ka ebatraditsioonilist lähenemist – viib riskikäitumisega noormehe Tonga saarele.
MTÜ RuaCrew on samuti sarnast meetodit kasutanud. Meie Tonga on Prangli! Kahjuks on ka meie ressursid kesised ja siiani oleme paar suve mõnikümmend noort viinud Pranglile vaid kolmeks päevaks. Lähemalt loe siit!
Sotsiaaltöötaja, noorsootöötaja, lastekaitsetöötaja arenevad inimestena oma ametis. Nad kasvavad koos laste ja noortega, kellega nad oma töös kokku puutuvad (kui nad on nii targad ja selleks endale võimaluse annavad). Nii ka selles filmis – tundus, et Wolsky oli ka ise oma elus faasis, kus vajas muutust, uut algust, rännakut, mille ta koos Marceliga ette võttis.
Selliste noortega, kelle elu on olnud täis võitlusi ellujäämise eest, on väga keeruline sügavat kontakti saada ja veel raskem nende elu muuta. See võtab aega. Kui ühe lapse elu on viisteist aastat talle pidevalt väljakutseid esitanud ja ellujäämist õpetanud, on väga raske põhjalikku muutust luua nädalate, kuude või aastategagi. Miks peaks muutus paremuse poole vähem aega võtma, kui selle elu rikkumine? Aga kas me oleme valmis panustama ja toetust andma sama pika perioodi vältel kui seda kahjustati -viisteist aastat?
Marcel on agressiivne, vägivaldne, sõltuvusprobleemiga noormees, kelle välimus võib hirmu ning eelarvamusi tekitada. Väga raske on sellise poisi maski tagant näha läheduse igatsuses poissi, kes ootab armastust. Kelle jaoks vägivald pole muud kui kaitse. Kelle elus on puudunud turvalisus. Kelle jaoks pere, kodu ja armastus on kujutelm.
Marcel oli puhas näide õnnetust, armastuseta kasvanud noormehest, kelle emotsionaalne arengutase on väikelapse tasemel – kui midagi ei oska või ärritab, lööb mängukanniga vastu pead või püüab vastase jõuga pikali lükata. Sama on ka positiivsete asjadega, nagu ujuma õppimine või toidu valmistamine – kui see lõpuks õnnestub, tunneb laps meeletut uhkust, et suutis midagi uut omandada.
Filmis käsitletakse lisaks kohtusüsteemile ka taastava õiguse teemat, mille filosoofia hakkab vaikselt ka Eestis kanda kinnitama. Filmis on see kujutatud kui traditsiooniline lähenemine kahju heastamisel, kus kogukond istub koos kannatanuga ja kahju tekitajaga ning üheskoos arutletakse juhtumi asjaolude üle, mille tulemusel peaksid kõik osapooled juhtumiga seoses rahu leidma.
Sotsiaalvaldkonnas „põllul“ töötaval inimesel võivad klientidega väga lähedased suhted tekkida. Südamega tööd tegevad inimesed mõtlevad vähemalt korra karjääri jooksul, et „kui see laps minuga elaks, saaks kõik korda“. Aga tavaliselt tajutakse piir ära ja säilib professionaalne suhe, mille puhul ei pea välistama armastust ja lähedust.
Minu arust on see armastusfilm. Armastus oma töö vastu. Armastus inimeste vastu. Armastuse otsimine. Armastuse andmine.
Soovitan kõigil seda filmi vaadata – eriti nendel, kes mõtlevad, et „miks nad ometi seda tööd teevad?“.
Iga muutus loeb! Iga laps loeb! Iga lapsega südamega tööd tegev inimene loeb!
Anna Frank-Viron
MTÜ RuaCrew
Kirjuta esimene kommentaar