Sotsiaalne vastutus on ettevõtja võimalus

Sotsiaalne vastutus on ettevõtja võimalus end „tavalise“ teenuse- või tootepakkuja raamidest välja rebida ning näidata nii oma (kui miks mitte ka konkurentide) klientidele, koostööpartneritele ning töötajatele, et ollakse innukamad, kui teised sama valdkonna tegijad. Ainuüksi eristumine - teise sõnaga tähelepanu - on konkurentsirallis juba suur võit.

Tükk tüki haaval

“Ma maksan ju makse? Mida ma veel tegema peaksin?”. Neid küsimusi kuulen tihti, kui ettevõtjatega vastutustundlikust ettevõtlusest räägin. Ja ma küsiksin ise samasuguse küsimuse, kui ma oleksin kindel, et makstud maksud minu ettevõtte ökoloogilise jalajälje kustutaks ning võimaldaks panustada ka ühiskonna tekitatud kahjude kõrvaldamiseks ja sotsiaalsete probleemide ennetamiseks.

Tõepoolest, ühiskondlikus plaanis, riigi tasandil, on ettevõtjate kanda vaat et tähtsaim roll - riigi rikkuse suurendamine ning olgem ausad – ainult ettevõtte ja töökohtade loomisega riigisektoris seda rikkust ei suurenda.

Lisaks eelnimetatud vastutusele maksude maksmise näol on ettevõtja õlul ka riskid ning tihti ka kahjude kandmine. Erinevate probleemidega silmitsi seismine ning nende lahendamine on ettevõtja igapäevaelu ning valus tõsiasi, mida tunneb iga erasektoris tegutsev inimene, valdkonnast olenemata.

Ent ometi on meie hulgas üha kasvav arv selliseid inimesi, kes lisaks ettevõtja “raskele taagale” on nõus täiendavalt panustama.

Miks?

Põhjusi on erinevaid, nagu on ka ettevõtted, mille juhtide või töötajatega sel teemal räägin.

Olgu tegemist väikese või suure ettevõttega, pika ajalooga ettevõttega või äsjaalustanud idufirmaga, on keskseks jooneks see, et vastutustundlik ettevõtlus on saamas standardiks.

Ühelt poolt mõjutab meie ettevõtluskliimat rahvusvaheline trend (või surve?), sest CSR (Corporate Social Responsibility - ingl. k. vastutustundlik ettevõtlus) on lääneriikide ettevõtetele tuttav juba aastakümneid. Meile on see paraku alles hiljuti jõudnud, kuid pidades silmas, millise hooga oskame häid asju omaks võtta, ei ole seis kaugeltki lootusetu.

CSR ei ole pelgalt tähekombinatsioon mõne PR-sugemetega infolehe jaoks, vaid käitumisviis, millel hoitakse kiivalt silma peal. Tõsi, äri- ja koostööpartnerid valivad teineteist reeglina vajadusest tulenevalt, jättes CSR’i esimese hooga tahaplaanile. Kuid ettevõtetes tööd tegevad inimesed pööravad vastutustundlikule tegevusele aga üha enam tähelepanu, s.o. vastutustundliku ettevõtte rolli ei tohiks koostöökokkuleppeid tehes ega värbamisel mitte mingil juhul alahinnata - hea partneri või töötaja saamine võib sõltuda nimme sellest.

Nagu mainitud, ei pruugi koostööpartnerid teineteist esmajärjekorras vastutustundlikkuse alusel valida, kuid olukord muutub kiiresti, kui võimalikke partnereid jääb valimisprotsessis “sõelale” vaid paar - sellisel juhul võib vastutustundlik tegevus osutuda kaalukeeleks, millest võib saada ettevõtetevahelise koostöö võidukäik.

Vaadates kogu temaatikat laiemas plaanis, ei ole vastutustundliku ettevõtluse puhul tegemist uue lähenemise või mõtteviisiga. Nii saab näiteks tuua 17. sajandil tegutsenud kveekerid - tänapäevases mõistes eetilised investorid, kes ei investeerinud amoraalse olemusega ettevõtmistesse nagu orjakaubandus või sõjandus, olgugi, et nende „majandusharude“ tootlused olid leebelt öeldes viisakad.

Liiga kallis!

Üks põhjusi, miks vastutustundliku ettevõtlusega ei taheta tegeleda on see, et seda peetakse liiga kalliks. Nõustun, et investeeringud kinnisvarasse või muusse kulukasse materiaalsesse põhivarasse võtab enamikul erasektoris tegutsejatel igasuguse isu vastutustundlikkust üles näidata, kuid samas tasub meeles pidada, et rahaline panustamine on vaid üks viis, kuidas ühiskonna valupunktide lahendustele õlg alla panna. Raha on alati kõige lihtsam anda ja vabaühendustel on ka alati koht, kuhu seda suunata, kuid annetaja võiks meeles pidada, et annetuste kogumise eesmärk ei ole lihtsalt raha koguda - MTÜ jaoks on raha vahend missiooni elluviimiseks, mitte eesmärk omaette.

Erinevad MTÜ’d (kaasaarvatud RuaCrew) kasutavadki oma tegemistes vabatahtlikke, kes panustavad ühingu missiooni ellu viimiseks oma aega ja teadmisi. Ettevõtjal on täpselt samasugune võimalus! Vabaühendustel on erinevatel perioodidel erinevat tuge tarvis – spetsiifilisi teadmisi, ruumide kasutamise võimalust või konkreetseid tarbeid – võimalusi on mitmeid! Ettevõtjal on endal võimalus leida partner, kellega koostööd teha, sest koostööst vabaühendusega võib ettevõttele endale ka kasu olla.

Järjest rohkem ootavad vabaühingud, et vabatahtlikud ja toetajad panustataks rohkem oskuste või teadmistega, ajaga ja tööjõu kasutamise võimalusega või ka MTÜ pakutava teenuse/toote ostmisega – nii saab sotsiaalne ettevõte suunata teenuse müümisest saadud tulu sotsiaalsete probleemide lahendamisse. Sellise sõbraliku koostööringi läbi võidavad kõik!

Panustada saab reeglina niipalju, kui selleks on võimalust ja eriti just tahtmist. Panustatud ressurss tuleb aga kuhjaga tagasi. Alati!

Anna Frank-Viron
MTÜ RuaCrew juhatuse liige