Helis ja Regina

Kaks aastat tagasi tugiisiku koolituse läbinud Helis on hetkel tugiisikuks kahele noorele. Ühe noorega on ta koostööd teinud üle aasta, teise noorega paar kuud.

„Toredate ja imelist tööd tegevate inimestega tutvumine. Noore rõõm kokkusaamistel, koos vabaaja veetmine. Olen tundnud, kui vajalik see on noore jaoks see, et keegi tema pärast midagi teeb või lahendusi aitab leida,“ ei jää Helisel sõnadest puudu, kui paluda tuua välja positiivseimad hetked tugiisiku töös.

Tagasilöökide eest ei õnnestu põgeneda

Eelarvamused põneva ja väljakutset pakkuva tugiisiku töö kohta puudusid, kuid eks oli ikkagi hirm, et ei oska ja ei saa hakkama. Küsimärk oli ka see, kuidas tagasilöökidega toime tulla, sest nende eest ei õnnestu kunagi põgeneda. Keerulisemateks momentideks on olnud alguses kontakti loomine ning noore aitamine, et ta leiaks iseendas motivatsiooni. Lahenduseks on osutunud kogenumatelt inimestelt nõu küsimine ja teiste tugiisikutega toimuvad kovisioonid, kus on võimalik ka esilekerkinud probleeme lahata.

Ka Regina on tugiisikuks olnud kahele noorele. Ta teadis juba eelnevalt, et Eestis on perekondi, kes maadlevad erinevate probleemidega ja nendes peredes kasvavad lapsed võivad vajada tähelepanu, vestluskaaslast, nõu, eeskuju. Ja kuigi varasemalt ei olnud tal tugiisikutööst ettekujutlust ega arvamust, siis otsustas ta vaadata, mis saab.

Nagu Helis, toob ka Regina välja, et keeruline on aidata noorel motivatsiooni leida. „Raske on selgitada, et näiteks koolis on vaja käia ja ilma selleta ei saa. Õnneks mulle teadaolevalt üks tüdruk läks uuest õppeaastast teise kooli ja teine ka.“ Tugiisikutöö ei pea alati kestma aastaid. Regina ütleb, et praeguseks on olukord juba selline, et tema hinnangul need kaks tüdrukut enam tugiisikut ei vaja: „Nad on iseseisvad ja saavad hakkama.“ Kindlasti on seejuures abiks olnudki töö, mida Regina on nendega teinud: noortega kokku saamine, vestlemine ja arutlemine erinevatel teemadel ning koos millegi toreda tegemine.