Usk, et tal oleks noortele läbi oma kogetu ja õpitu üht-teist õpetada ning lootus, et see õpitu võib neid tulevikus edasi adata, oli Viljarile peamiseks motivatsiooniks, et tugiisikuks hakata. Lisaks soovib ta olla selline tugi ja eeskuju, keda ta oleks iseendale noorena tahtnud. „Kõige suuremat rõõmu pakub mulle see, kui tajud, et noor on sind kuulda võtnud ning selle tulemusel on ta mingi positiivse muutuse enda ellu kutsunud ja mille üle ta ka ise uhkust ja rõõmu tunneb,“ ütleb Viljar.

Ka Viljar kiidab teistest tugiisikutest koosnevat taustal tegutsevat tugigruppi, kellega saab nõu pidada, kui enda teadmised ei ole piisavad. „Kõige hirmsam oli ilmselt esialgu arvamus, et oled noorega ja tema muredega üksi,“ meenutab ta esimesi samme tugiisiku teel. Algul arvas ta, et piisab sellest, kui noorega lihtsalt korra nädalas kohtuda või kontakti võtta. „Tegelikkus on aga see, et tulemuste saamiseks on vaja noorele pühenduda 100%. Peab endale aru andma ja panema iseennast noore situatsiooni ja mõtlema, et kas muutused mida tahan enda elus ellu kutsuda, juhtuvad üleöö või tuleb nende saavutamiseks ka vaeva näha.“

Kui noor ei ilmu kohale

„Kõige raskem oli esialgu aru saada sellest, et miks noor kokkulepitud kohtumistele ei ilmunud. Lahendatud sai see selgitusega, et miks on elus oluline kokkulepetest ja tähtaegadest kinni pidada ning milliseid uksi see elus avab, kui seda püsivalt teha,“ kirjeldab Viljar. Teiseks ja suuremaks väljakutseks nimetab ta oskust kuulata ja päriselt kuulata ning suutlikkust ridade vahelt lugeda. Seda väljakutset aitas tal ületada kohtumistest kokkuvõtete tegemine ja nende hilisem analüüs.

Viljar on olnud tugiisikuks ühele noorele, kuid ta on olnud seotud RuaCrew tegevusega ka Suvekooli kaudu, osaledes seal vabatahtlikuna. Lisaks tugiisiku tööst saadvale positiivsele elamusele on motivatsiooniks ka võimalus tugiisikuks olemine oma õpingutega siduda.