Annegrete Johanson: taastav õigus kui inimõigus
Rahvusvahelised uuringud näitavad, et nii kannatanud kui ka õigusrikkujad on taastava õigusega rohkem rahul, võrreldes traditsioonilise kriminaalmenetlusega, mis sageli võib kannatanuid taasohvristada, kirjutab Annegrete Johanson.
Sisekaitseakadeemia vanglateenistuse kolledži direktor Laura Kikas jagas arvamusloos "Ükskord vabaneb ta vanglast niikuinii..." mõtteid selle kohta, et iga kinnipeetav vabaneb kord ja naaseb tagasi ühiskonda. Autor mainis, et võimalikult pikaks ajaks vanglasse panemine ei tee inimesest paremat ja viisakamat kodanikku. On mitmeid samme ja tegevusi, kuidas aidata vanglas olnud inimesel naasta ühiskonda ning kuidas toetada ka kogukonda. Üks selline võimalus on taastava õiguse lähenemine.
Taastava õiguse mõiste on ühelt poolt tekitanud küsimusi ja arusaamatust, kas tegemist on õigusvaldkonda kuuluva terminiga või kelle töölauale see sobib. Lühidalt on taastav õigus lähenemisviis, mille raames käsitletakse kahju või kahju tekkimise ohtu ja kuhu kaasatakse kõik asjaosalised. Selle eesmärk on jõuda ühise arusaama ja kokkuleppeni kahju või süüteo heastamise ja õigluse saavutamise viiside kohta.
Euroopa Nõukogu ministrite komitee on juba 2018. aastal andnud liikmesriikidele soovitusteks, et taastava õiguse lähenemist peaks võimaldama nii kriminaalasjade erinevates etappides kui ka väljaspool menetlust.
Praegu pakub riikliku teenusena taastavat õigust sotsiaalkindlustusamet läbi koolitatud taastava õiguse vabatahtlike ja ohvriabitöötajate. Koolitatud on nii politsei kui ka prokuratuuri esindajaid, kinniste lasteasutuste, kriminaalhooldusametnikke ning vanglate töötajaid ja suur huvi on teema vastu olnud ka haridusasutustel. Selle kaudu on võimalus pakkuda lähenemisi erinevates etappides nii ennetavalt kui ka kriminaalmenetluse raames või ka juhtumite järgselt.
Seoses sellega, et riiklikult osutab teenust vaid üks asutus ja seda ka peamiselt vabatahtlike toel, siis ei ole mõeldav, et sellisena oleks teenus osutatav kõikide juhtumite korral. Paljudes teistes riikides osutavad teenust erinevad asutused ja ka kolmanda sektori ühingud ja nii võiks teenust korraldada ka Eestis.
Erinevad juhtumid vajavad ka erinevaid lähenemisi
Viimase paari aasta jooksul on omajagu aset leidnud sündmusi, mille puhul on olemas soodne pinnas taastava õiguse rakendamiseks. Olgu selleks surmaga lõppenud lood, kus alles jäänud lähedastel on küsimused ja kogukonnal on küsimused ning ärgem unustagem, et ühel hetkel tuleb teo toime pannud isik ühiskonda tagasi. Kuidas ka teda, tema lähedasi ja ka kogukonda selles kõiges toetada? Selleks on olemas paljudes riikides taastavad lähenemised, mille toel jõustada nimetatud osapooli ning valmistada neid ette võimalikuks ühiskohtumiseks.
Oluline on selle kõige juures, et läbiviijad peavad olema põhjaliku ettevalmistuse ja koolitusega, sh vägagi teadlikud taastava õiguse väärtusest ja printsiipidest, et mitte ühelegi osapoolele kahju juurde ei tekitataks.
Rahvusvahelised uuringud näitavad, et nii kannatanud kui ka õigusrikkujad on taastava õigusega rohkem rahul, võrreldes traditsioonilise kriminaalmenetlusega, mis sageli võib kannatanuid taasohvristada.
Uuringud näitavad, et taastava õigusega on kannatanud vähemalt 85 protsendi ulatuses rahul ja antud lähenemine vähendab kannatanute edasise kahju tekkimise hirmu. Läbi taastava õiguse protsessi on kannatanutel võimalus saada vastused tekkinud küsimustele, jagades juhtumi mõjusid ning saada jõustatud. On tõestatud, et kohtumine kurjategijaga vähendab kannatanute traumajärgse stressi sümptomeid.
Teine pool ehk õigusrikkuja võib protsessi käigus võtta vastutuse oma tegude eest, mida traditsioonilises õigussüsteemis enamasti aset ei leia. Uuringud on näidanud, et taastava õiguse rakendamisega väheneb õigusrikkujate retsidiivsus.
Praktika Eestis
Eestis on alates 2007. aastast ohvriabitöötajate läbiviimisel rakendatud vahendusmenetlust (varasemas ohvriabi seaduses oli kasutusel termin lepitusmenetlus), mida rakendatakse kriminaalmenetluse lõpetamiseks. See on tekitanud palju diskussioone, kas on asjakohane lõpetada menetlus "lepitusse" suunamisega, eriti lähisuhtevägivalla juhtumite puhul.
Paljudes teistes riikides ei ole see kuidagi seotud menetluse lõpetamisega, vaid on paralleelne lähenemine, mida osalistele, ennekõike kannatanutele tutvustatakse. Kindlasti ei ole sellise lähenemise eesmärgiks osapoolte omavaheline leppimine, vaid pigem kokku leppimine, kuidas tekkinud kahjusid heastada ja kuidas edasi.
2018. aastal kaotati Eestis alaealiste komisjonid ja peale seda võeti töös alaealistega aktiivselt kasutusele mõiste mittekaristuslik lähenemine, sh taastav õigus. Ennekõike just õigussüsteemis.
2019. aastal alustas sotsiaalkindlustustusamet taastava õiguse vabatahtlike süsteemi arendamisega ning aasta hiljem alustasid esimesed lennud taastava õiguse vabatahtlikke oma koolitus- ja praktikateekonda.
Vabatahtlikud on saanud koolituse, kuidas vahendada n-ö klassikalisi konflikte. Keerukad ja tundlikud juhtumid vajavad aga teisi lähenemisi ning väljaõpet. Ühtlasi näen, et nende juhtumitega tegelemine ei saa ega tohikski olla vabatahtlike vastutusel. Teadlikkus taastavast lähenemisest on aastast aastasse olnud pidevas tõusujoones, mis on kaasa toonud selle, et lähenemist küsitakse ka juhtumite puhul, kus see aga alati ei vasta vabatahtlike väljaõppele.
Ühtlasi tuleb tunnistada, et ees seisab veel pikk tee, mõistmaks, mis on taastav lähenemine ja mis mitte. Millised on alused, et saab taastavat lähenemist rakendada jne. Meeles peab pidama, et selle lähenemisega ei tohi kindlasti kahju juurde tekitada. Muuhulgas on vaja järjepidevat hindamist ja tagasiside küsimist.
Sotsiaalkindlustusametile on seadusega pandud kohustus taastava õiguse teenuse osutamiseks, aga alati ei pea vaatama riigi poole, et kõik võimalused oleksid tagatud. Taastavat lähenemist saavad pakkuda ka teised asutused, sh kolmas sektor, mis annab võimaluse tagada veelgi paindlikum teenuseosutamine ning ka kvalifitseeruda ka keerukatele juhtumitele. Nii et siia lõppu võib õhku visata küsimuse: kas ja mida saame ühiskonnas ise ära teha, et taastav lähenemine oleks kättesaadav kõigile?
6.märtsil ilmus ERR lehel arvamuslugu (Annegrete Johanson: taastav õigus kui inimõigus | Arvamus | ERR)
